Kui pildid räägivad – Valdur Rosenvaldi armastus pulmafotograafia vastu. 1/2

Kuidas sai alguse sinu tee pulmafotograafia juurde? Mis Sind inspireeris?

Minu kirg fotograafia vastu algas 2005. aastal juba siis, kui olin viieteistaastane. Tädipoeg laenas mulle katsetamiseks kompaktkaamera, mis tekitas kohe suurt põnevust. Teadsin, et pean kuidagi enda kaamera saama ja tegin seega, mida iga Eesti teismeline tol ajal tegi – läksin suvel Soome maasikaid korjama, et raha teenida. Peagi ostsin oma esimese kaamera, milleks oli Canon Ixus 40.

Algul pildistasin kõike, mis ette jäi – loodust, üritusi, loomi, lilli ning muidugi pereliikmeid, kes hakkasid lõpuks sellest vaikselt ära tüdinema. Kuna tollel ajal oli Rate.ee populaarne koht, siis sai korralikult reidikaid toodetud.

Ühel päeval 2007. aastal helistas mulle tädi ja küsis, kas pildistaksin tema pulma. Kahe nädala pärast olin juba fotograaf oma õe pulmas. Nii said esimesed seemned külvatud.

Pärast esimesi pulmi pildistasin aasta jooksul veel umbes viis pulma muu töö ja kooli kõrvalt. Ühel hetkel aga mõistsin, et pulmafotograafia on minu jaoks kõige inspireerivam valdkond. Mind võlusid armastuse, naeru ja pisaratega täidetud lood sellest, kuidas kahest saab üks. Nii alustasingi 2013. aastal oma brändi Rosenvald Photography`ga ja spetsialiseerusin pulmafotograafiale.

Ma ei oleks kunagi osanud unistadagi, et tänaseks on pildistatud rohkem kui 350 pulma, võidetud viis korda Eesti parima pulmafotograafi tiitel ning kaks minu töödest on valitud Euroopa parimateks pulmafotodeks.

See foto valiti ühe suurima rahvusvahelise pulmafoto võistlusel Way Up North 2017. aastal üheks Euroopa parimaks pulmafotoks.

Kuidas lood oma piltidega lugu? Millised pildid on Sinu arvates pulmapäevast kõige olulisemad ja miks?

Minu missioon on jutustada pruutpaari lugu läbi pulmafotode, millest nad ei ole osanud unistadagi.

Ühest küljest on see pulmapäeva lugu, aga usun, et need fotod peegeldavad elu laiemalt. See ei ole lihtsalt pulmapäev ja üks pidu teiste seas, vaid pruutpaari armastuse lugu.
Igast pulmast tekivad mul mingid omad lemmikud fotod, mille üle olen uhke ja mida tahaksin ka teistega jagada. Samas saan aru, et tegelikult pole oluline, mis meeldib mulle, vaid see,  mis on tähendusrikas pruutpaarile.

See, milline pilt on pruutpaari jaoks kõige kõnekam, on väga individuaalne. Võib-olla on see peigmehe pilk, kui pruut isaga altari poole liigub, või on see pruudi spontaanne kallistus tema parima sõbraga. Eelmisel suvel oli selleks pilt peigmehest oma isaga, mis jäi nende viimaseks ühiseks fotoks, sest isa suri ootamatult peale pulma. Sellised hetked on igavikulised.

Kuidas tagad, et iga pruutpaari pulmad oleksid jäädvustatud nende isikupära peegeldades?

Enne pulma teeme pruutpaariga kohtumise, kus räägime detailselt päevaplaani läbi, et kõik fotograafiaga seotud teemad oleksid ilusti paigas. Me ei mõtle ainult sellele, kus on pildistamiseks toredad asukohad, vaid proovime koos aru saada, millised fotod päriselt pruutpaari isiksusi ja lugu edasi annavad.

Tseremoonia ja peo ajal kasutan loo jutustamiseks dokumentaalset stiili. Proovin jääda märkamatuks ning jäädvustada ehtsaid hetki ja siiraid emotsioone nii nagu nad juhtuvad. Loominguliste portree sessioonide ajal saan rohkem juhendada ja see on ka aeg, kus saame midagi ekstra isikupärast koos luua.

Toon mõned näited:

Peigmees õppis piloodiks ja tänu sellele saime loa minna Tartu lennujaama, et ronida lennuki tiibadele ja pruutpaari jäädvustada.

Ühele pruudile aga meeldisid väga kitsed, mistõttu lisaks klassikaliste põllu ja linna piltidele otsustasime minna kitsefarmi, et kitsi ja pruutpaari koos vahvalt jäädvustada.

Peigmees Arno oli väga analüütiline ja ratsionaalne inimene. Nähes oma naist aga altari poole kõndimas, mõjus see talle emotsionaalselt nii tugevalt, et tuli isegi pisar. Teadsin, et see pisar tuleb kindlasti suurelt pildile püüda,  näitamaks, kui väga ta oma naist armastab.

Kuidas lood pruutpaaridega kontakti, et nad tunneksid end fotosessioonil mugavalt ja loomulikult?

Kontakti loomine on ülioluline, sest pulm on inimeste jaoks üks nende elu tähtsamaid päevi. Enamus pulmades alustan pildistamist juba hommikul ettevalmistuste ajal, mis tähendab, et tihti olen isegi enne, kui pruut ja peigmees teineteist näevad, seal.
Minu tuttav rääkis, et neil oli pulmafotograaf, kes istus peol sellise näoga, et kõigile jäi mulje nagu ta ei tahaks seal olla. Kui omavaheline koostöö pruutpaariga ei suju, võib see tekitada ebamugava tunde kogu päevaks. 

Hea ühenduse saavutamiseks alustan tööd juba esimesest kontaktist peale. Loen põhjalikult pruutpaari päringu läbi, et vastata kõikidele küsimustele, mis tekivad.
Kui plaanid paigas, kohtume paar kuud enne pulma, et üksteist paremini tundma õppida ja pruutpaari soove täpsustada. Lisaks asjalikule planeerimise jutule tahan alati kuulda  pruutpaari lugu, mõista nende unistusi ja mõtteid elu kohta laiemalt.

Pulmadega on see mure, et inimesed on tihti väga närvis. Pulmapäevale tulen alati positiivse suhtumisega, et oma olekuga süstida pruutpaari selgust ja rahulikkust. Eriti tähtis on tunda ennast mugavalt fotosessioonide ajal, kus on ainult pruutpaar ja fotograaf.
Pildistamise ajal on paari peamiseks hirmuks kartus, et nad ei oska hästi pildile jääda – Kuhu panna käed? Kuhu poole vaadata? Aastate jooksul olen õppinud juhendama ja aitama pruutpaaridel ebamugavusest välja tulla. Kohmakuse vältimiseks annan alati selged juhised ja julgustan paari samaaegselt.

Minu rõõmuks on palju kordi öeldud, et “pildistamine oli nii lihtne ja vaba, et isegi minu Eesti mees jäi rahule.”

Kuidas suudad ka keerulistes valgus- ja ilmastikuoludes või muutuvates olukordades teha kvaliteetseid pilte?

Karjääri alustades mõtlesin, et hea fotograafina peaksin planeerima väga detailselt ja täpselt, milliseid pilte pulmas teen. Aja möödudes sain aru, et mida tegelikult vajan, on oskus igas olukorras maksimaalselt parimaid fotosid luua.
Kui stuudiofotograafias on võimalik päris täpselt ette planeerida ja peensusteni paika panna, milliseid fotosid kavatsed teha, siis pulmades on natuke teistmoodi. Seal on lihtsalt liiga palju elemente, mille üle Sul otsest kontrolli pole, näiteks ilmastiku, valguse, pruutpaari närvilisuse taseme, ajakava ja muu üle.

Seega on minu ülesanne küll teatud määral planeerida, aga samas olla paindlik, et kõigis olukordades parim tulemus saavutada.

Peagi ilmub meie teine osa intervjuust Valdur Rosenvaldiga.

Tutvu Valduri lehega SIIT

Külasta ka Valduri enda kodulehte SIIT